9. nädal

Mõiste "digiaedik" (digital enclosure), mille võttis kasutusele Mark Andrejevic, on keskkond, kus inimeste iga samm, mida ta netikeskkonnas teeb, jätab endast jälje interneti andmebaasi. Kogu see informatsioon kogutakse kokku ning grupeeritakse ning see omakorda loob teekonna anonüümse autorini ja mingil määral on võimalik lausa tema liigutusi teatul määral suunata.

Ma pean 'digiaedikut' normaalseks tehnoloogia arengu osaks, millega tavakasutajad ei osanud arvestada ning tänu sellele, on sellest tekkinud probleem.
Oleme kõik kuulnud, kuidas meie tehnoloogia areneb väga kiiresti ning inimeste elu muutub järjest lihtsamaks ja mugavamaks. Paljud inimesed näevad seda kui positiivses võtmes, kuna nende elu muutub aina paremaks. Kuid nad ei tea, ei mõtle või ei hooli, et kui tehnoloogia areneb rekordkiirkusega, areneb sellega ka negatiivsed pooled. 'Suurtel kurjadel juhtidel' on tekkinud suurepärased ja lihtsad viisid, kuidas kõiki inimesi korraga jälgida ja vajadusel ka kontrollida. See olukord on bittersweet, me keegi soovinud seda otseselt, kuid mugavad uut tehnoloogiat kasutame me siiski edasi.
Me tegelikult ei peaks niimoodi elama, sellise valiku või hirmu sees. Ideaalmaailmas muidugi sellist olukorda ei oleks, kuid reaalses maailmas see on olemas. Ning inimeste kogu interneti tegevus on kuhugi salvestatud ning see on meie elu. Meie fantastiliselt kiirelt areneva tehnoloogiaga elu.
Inimesed saavad oma 'aedikut' vajadusel võimalikult väiksena hoida. Mitte lisada kõiki oma andmeid, kui auhinnaks on kast kohukesi või mõelda mingi lahendus internetist ostetud asjade suhtes. Hoida seda ohjas niipalju, kui tavakasutaja seda suudab teha.
Mina loodan siiralt, et suured kurjad mehed ei hakka meie aedikuid ära kasutama ning sellele vaatamata, üritan seda võimalikult väiksena hoida, kuna saan aru ja mõistan, et see käib lihtsalt ühiskonnaga kaasas. Ma ei pruugi sellest aru saada, tahta või leppida sellega kuid ma üritan seda mõista.